Kuidas vähendada globaalset digilõhet?
Autor: Julia Gerda Sokk
Haridusidu PocoBit koordinaator ja Mondo digivõimekuse programmi juht
Fotol Mondo digioskuste koolitusel osalenud Uganda õpetajad.
Milline väljakutse on sulle täna suurem - kas veeta 24 tundi puhta kraanivee või internetita? Sellise valiku esitas mullu Eesti Naiskodukaitse kriisiks valmistumise kuu väljakutses. Ajal, mil 66% maailma inimestest kasutab internetti ning keskmiselt veedab seal päevas 6 tundi ja 40 minutit, kõlab 24 tundi internetita tõesti väljakutsena. Nii mõnigi loobuks vast enne kraaniveest kui internetist.
Internet on meie jaoks iseenesestmõistetav vahend igapäevaelus hakkama saamiseks ning tihti tuleb kodust välja minnes kaasa võttagi vaid netiühendusega nutitelefon. Digimaailm aitab meil edendada oma ärisid, õppida uusi asju, täita ülesandeid efektiivsemalt ning hoiab meid ühenduses muu maailmaga. Eesti digikogemused on rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud ja kuvand edukast Digitiigrist käib meiega kaasas pea igas riigis, kuhu satume. Tänapäeva ühiskonnas on paratamatult edukamad need, kes digitaalseid vahendeid ja internetti enda jaoks targalt tööle panevad.
Kolmandik maailma inimestest ei kasuta internetti
Seda murettekitavam on internetikasutajate statistika teine pool - 34% inimestest maailmas ei kasutanud mullu internetti. Neil puudus ligipääs, seadmed ja oskused, et kaasaegses ning kiiresti arenevas digimaailmas osaleda. See on loonud ühiskondade sees ja riikide vahel eristuse, mis tekitab uut sorti ja ajas süvenevat segregatsiooni - digilõhet. Digilõhe suurendab juba eksisteerivat sotsiaalset, hariduslikku, kultuurilist ja majanduslikku ebavõrdsust. Need, kes satuvad digilõhe nö valele poolele kannatavad majandusliku, sotsiaalse, tervishoiu ja muu mahajäämuse all.
Digilõhe on eriti nähtav, kui liigume Google maps’i mööda Eestist kaugemale. Toon siinkohal kaks näidet kogukondadest, kellega Mondo töötab.
Kui Eestis oli interneti mittekasutajaid mullu veidi üle kuue protsendi, siis Ugandas vastupidi 73%. Uganda on võtnud eesmärgiks kasvatada laste ja õpetajate digioskusi, ent jõupingutused selleks ei jõua suure osani riigist. Eriti tugevalt jäävad kõrvale just maapiirkonnad ehk kohad, mis on niigi majanduslikult kehvemal järjel. Ja nii see digilõhe ühiskondade sees aina kasvabki, kuigi pingutused võiks olla rakendatud just vaesemate piirkondade ja marginaliseeritumate ühiskonnagruppide toetamiseks.
Kriidiga digimaailmas edukas ei ole
“Maailm muutub. Üsna pea ei kasuta keegi enam kriiti, nii et me jääme teistest lihtsalt maha,” ütleb Jane, Arua õpetajahariduse kolledži tudeng, kes õpetab ühes Uganda maakoolis ning kes osales Mondo digioskuste koolitusprogrammis. See tsitaat iseloomustab hästi olukorda riigis, kus vähem kui kümnel protsendil koolidest on arvutiklass ning hinnanguliselt on ligipääs arvutitele vaid 5% Uganda õpilastest. Võrdluseks, Eestis kasutas internetti iga päev 2018. aastal 97% lastest ning arvutiklassi puhul ei küsita selle olemasolu kohta, vaid arvutite võimsuseid.
Kui arvutit ei ole, võiks üheks leevenduseks digilõhe vähendamisel olla nutitelefon - Aafrika riikide digiloos räägitakse nimelt nutitelefoni revolutsioonist, mis muudab ühiskonda, majandust ja inimesi enneolematu kiirusega. Nutitelefon on arvutist odavam, ühendub mobiilileviga ning on mitmekülgsete kasutusvõimalustega. See võiks olla ideaalne abiline kogukondadele, kus elektriühendus ei ole stabiilne ning kuhu suuremad ja kallimad seadmed ei jõua.
Uganda rahvaloenduse andmetel oli 2024. aastal 43,3% elanikkonnast mobiiltelefon, ent nagu näitab Mondo kogemus, ei pruugi kõik need olla nutitelefonid. Vastupidi, nii mõnigi maapiirkonna õpetaja tuleb Mondo digioskuste koolitusele oma nuputelefoni ja suure hirmuga nutitelefoni ees, kartes selle ekraani näpuvajutusega lõhkuda.
Digioskused aitavad kriisis kohaneda
Teise näitena liigume aga Liibanoni, kus digioskuste ja -teadmiste vajalikkus tuleb eriti teravalt esile kriisidesse sattunud inimeste puhul ehk (sise)pagulastel.
Liibanonis elab hinnanguliselt 1,7 miljonit pagulast, kellest suur osa on pärit Süüriast. On selge, et oma kodumaalt lahkuma sunnitud olnud inimesed, eriti naised ja lapsed, vajavad võõras riigis enim tuge, et edukalt iseseisvalt toime tulla. Ka kohalikul kogukonnal on pagulasi keeruline toetada, sest raske on ka neil - sotsiaalmajanduslik kriis on viinud olukorrani, kus üle 80% inimestest elab alla ametlikku vaesuspiiri ning möödunud aastal toimunud Iisraeli õhurünnakud sundisid omakorda sisepagulusse üle miljoni inimese. Neist väga paljud kaotasid oma kodu, töökoha ja sissetulekud.
Praktilised digioskused kombineeritud ettevõtluse alustega aitavad selles olukorras kiiresti ja paindlikult toime tulla ning nii mitmelgi puhul edukat äri alustada. Just seda näeme praegu naiste ja noortega, kes osalesid möödunud aastal Mondo programmis, mida toetas Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus ESTDEV. Kõige paljulubavama äriplaaniga naised said oma ettevõtte alustamiseks ka väiketoetused. „See programm avas mulle uksi, millest ma polnud teadlik. Oma heegeldamisoskuste ja uute digipädevustega olen ma muutnud hobi uhkuse ja sissetuleku allikaks,“ sõnas üks projektis osalenud naine.
Digilõhe vähendamine
Näiteid inimestest, kes on oma keerulisest situatsioonist digioskuste kasvuga suutnud välja tulla, on mul veel. Möödunud aastal toetas Mondo digivõimekuse programmi raames inimesi Ugandas, Keenias, Ghanas, Liibanonis ja Ukrainas, kus uusi oskuseid sai kokku 1250 pagulastaustaga naist ja noort ning haridustöötajat. Lisaks Ukraina põgenikel Eestis, et nad suudaksid hakkama saada siinses e-riigis. Koolitustel keskendumegi just neile oskustele ja seadmetele, eriti nutitelefonidele, mis aitavad digimaailmas turvaliselt ja edukalt hakkama saada. On oluline, et programm annaks nii praktilisi oskuseid kui tutvustaks ka uuenduslikke lahendusi, mida nad oskuslikult enda, ja õpetajate puhul oma õpilaste, kasuks tööle saavad panna.
Just need põhilised oskused ja teadmised digimaailmast on esimene samm võrdsemate võimaluste tekkimiseks kogukondades, kus inimesed ei ole veel isegi näiteks kuulnud deepfake’ist või digitaalsest allkirjast. Selle digilõhe ületamine on meie kõigi vastutus ja võimalus, sest paraku ei saa ka Eesti häid digilahendusi mujal laiapindselt rakendada, kui sealsed kogukonnad neid kasutada ei oska.
Digimaailm areneb kiiresti ning on täis põnevaid ja kasulikke lahendusi, mis kihutavad aga paljudest kogukondadest lihtsalt üle. Eesti võimalus on oma teadmisi jagada viisil, et selles arengus keegi maha ei jääks.
